Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Komisjon võtnud sihile ravimite tootjad ning tuvastanud mitmete ravimite esmatootjate ja geneeriliste ravimite tootjate vahel sõlmitud pay-for-delay (edaspidi PFD) kokkulepete puhul konkurentsi kahjustava mõju, kvalifitseerides neid konkurentsi kahjustava kokkuleppena Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi: ELTL) artikli 101 lõike 1 punkti b mõttes. PFD kokkulepete puhul on tegemist ravimi esmatootjate ja geneeriliste ravimite tootjate vahel sõlmitud kokkulepetega, mille kohaselt geneeriliste ravimite tootjad hoiduvad geneeriliste ravimite tootmisest ka pärast ravimile kehtestatud patendi lõppemist. Ravimite esmatootjad kohustuvad aga hoidumise eest tasu maksma. Sarnaseid kokkuleppeid võib aga esineda ka teistel turgudel, kus intellektuaalomandi omanik soovib kaitsta ennast konkurentide pakutava konkurentsi eest, leppides kokku, et konkurendid tema intellektuaalse omandiga kaitstud tootega või teenusega ei konkureeri (nt IT-lahendused).
Ravimite tootjad on mitmed Euroopa Komisjoni otsused seoses PFD klauslitega edasi kaevanud ning näiteks Lundbecki[1] ja Servieri[2] kohtuasjade menetlused on jõudnud Euroopa Kohtusse. Kuigi konkurentsiõiguse spetsialistid ootavad pingsalt nimetatud kohtuasjade otsuseid, vastas Euroopa Kohus juba praegu Suurbritannia konkurentsiasjade kohtu eelotsusetaotlusele paroksetiini[3] kohtuasjas, mis puudutas samuti PFD kokkuleppeid.
Paroksetiini kohtuasi puudutas mitmeid PFD kokkuleppeid, mis olid sõlmitud GlaxoSmithKline’i (edaspidi: GSK) ja mitmete geneeriliste ravimite tootjate vahel ning puudutasid depressioonivastast ravimit toimeainega paroksetiin. Kokkulepete sõlmimise ajaks oli GSK patent paroksetiini sisaldavale ravimile lõppenud, kuid GSK omas veel eraldi patenti paroksetiini tootmiseks. Geneeriliste ravimite tootjad olid valmis tulema turule geneerilise paroksetiini sisaldava ravimiga, kuid GSK kaebas geneeriliste ravimite tootjad tootmispatendi rikkumise tõttu kohtusse. Kohtumenetluse käigus sõlmisid osapooled kompromissi, mille kohaselt pidid geneeriliste ravimite tootjad hoiduma paroksetiini tootmisest ja importimisest ning vastutusuks said geneeriliste ravimite tootjad GSK käest kindla koguse paroksetiini sisaldavat ravimit, mis tagas neile kindla ärikasumi. Suurbritannia konkurentsiamet leidis menetluse raames, et vastavate PFD kokkulepete puhul on tegemist konkurentsi kahjustavate kokkulepetega ning määras GSK-le 45 miljoni naela suuruse trahvi. GSK kaebas otsuse edasi Suurbritannia konkurentsiasjade kohtusse, kes omakorda küsis eelotsust Euroopa Kohtult.
Euroopa Kohus selgitas, et ettevõtjate vahel kehtib nendevahelistele kokkulepetele kehtestatud keeld ELTL artikli 101 kohaselt ainult siis, kui kokkuleppel on negatiivne mõju konkurentsile. Euroopa Komisjon oli seisukohal, et negatiivne mõju konkurentsile eeldab PFD kokkulepete puhul eelkõige, et kokkuleppe sõlminud ettevõtjad on vähemalt potentsiaalsed konkurendid.
Kuigi üldjuhul võib ravimile kehtestatud patent välistada potentsiaalse konkurentsi, leidis Euroopa Kohus, et igasugune intellektuaalomand (k.a tootmispatent) ei pruugi alati takistada potentsiaalset konkurentsi. Kohtu seisukoha järgi ei tähenda intellektuaalomandi õiguse omamine alati otseselt ja üheselt, et tegu oleks konkurentide poolt ületamatu takistusega turule sisenemisel. Eelkõige pidas kohus vajalikuks rõhutada, et intellektuaalomandi kehtivust on alati võimalik vaidlustada. Samas märkis kohus, et iga juhtumi puhul tuleb arvesse võtta turu iseloomu ja asjaolusid, selgitamaks välja, kas intellektuaalomandi õigus on selline, mis takistab potentsiaalset konkurentsi iseenesest (per se).
Paroksetiini kohtuasjas tuleb Suurbritannia konkurentsiasjade kohtul selgitada välja, kas GSK omandatud tootmispant on sellise iseloomuga, et see takistab geneeriliste ravimite tootjatel turule sisenemist. Kui tootmispant turule tulekut ei takista, on PFD kokkuleppe puhul tegemist keelatud tegevusega konkurentsiõiguse kohaselt.
Käesolev lahend puudutas jällegi intellektuaalomandiõiguse ja konkurentsiõiguse omavahelist tihedat suhet. Kohtuasi ei erine kauaaegsest kohtupraktikast, mille kohaselt ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamine ei sea kahtluse alla intellektuaalomandi õiguste olemasolu. Samas tuleneb kohtuasjast, et intellektuaalomandi õiguste olemasolu ei tähenda otseselt, et konkurentidel on juba intellektuaalomandist endast tulenevalt takistatud turule sisenemine. Seega ei saa intellektuaalomandi omajad mitte tingimata ja automaatselt kasutada konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimiseks argumenti, et igal juhul ei oleks konkurent intellektuaalomandi õigusest tulenevalt saanud turule siseneda. Kuigi iga rikkumise tuvastamiseks tuleb asjaolud tuvastada juhtumipõhiselt, tasub konkurentsireeglite rikkumise vältimiseks enne intellektuaalomandiga seonduva kokkuleppe sõlmimist, millega lepitakse kokku, et konkurent intellektuaalomandiga kaitstud toote või teenuse turule ei sisene, tingimata teha kindlaks, kas konkurentsiõiguse mõttes võib kokkuleppe osapoolte vahel esineda potentsiaalne konkurents. Vastasel korral võivad kokkuleppe pooled panna toime konkurentsivastase kokkuleppe, mis on Eestis karistatav kuriteona.
[1] C-591/16 P - Lundbeck vs. komisjon.
[2] C-201/19 P - Servier and Others v Commission.
[3] C-307/18 – Generics (UK) and others.