Kartelli rohepesu või lubatud säästlikkuse kokkulepe?

27.10.2021 Kartelli rohepesu või lubatud säästlikkuse kokkulepe?

Ilmselt ei ole teadusesse usku omavate inimeste vahel enam erimeelsust selles, et kliimamuutus on teema, mis vajab jõulist tegutsemist. Hoobasid probleemiga tegelemiseks on mitmeid, alates riikide algatusest ja riikidevahelistest kokkulepetest kuni isikute ja ettevõtete erainitsiatiivini välja. Selle üle, millal muutub solidaarne ühiseesmärk keskkonnasõbralikuma ja energiasäästlikuma tootmise ja teenindamise suunal kartelli rohepesuks, diskuteerib TGS Baltic konkurentsiõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaat Triinu Järviste.

Kui üksnes riigi autoriteedist ei piisa

Kujuta ette olukorda, kus pea kõik tootjad turul lepivad kokku, et ei tooda enam kaupa, mis ei vasta teatud keskkonnasäästlikkuse kriteeriumidele (nt energia kokkuhoid). Turult välja tõugatud tooted asendatakse keskkonna- ja energiasäästlike, kuid ilmselt ka kallimate toodetega. Ühest küljest saab sellise kokkuleppega tõesti saavutada positiivset mõju keskkonnale. Efektiivsus võib seisneda näiteks tootmises vee ja energia kokkuhoidmises, väiksemates heitgaasides, loodusressursside jätkusuutlikumas kasutamises, tarbimise vähenemises jne. Samas tõusevad ilmselt hinnad tarbijatele ja väheneb valikuvõimalus. Lisaks võivad kaduda ka mõned töökohad – ilmselt mõned ettevõtjad, kes ei suuda uute tuultega kaasa minna, peavad uksed sulgema.

Konkurentsiõiguse kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjate vaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus, sh otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine. Rikkumine on karistatav kuriteona. Konkurentsiõiguse eesmärk on kaitsta tarbijat. Kuid kas tarbijal on tänapäeval üldse (enam) õigus valida toodet, mis ei ole keskkonnasõbralik või energiasäästlik? Või õigus odavale hinnale (mitte hinnatõusu kaudu maksta kinni juba tekitatud keskkonnakahju)? Küsimus langeb juba pigem üldise eetika ja keskkonnateooria pärusmaale, kuid tegelikkuses mõjutab vastus oluliselt seda, millist keskkonnaalast koostööd me ettevõtjate vahel ühiskonnana soosime ja võimaldame.

Konkurentsi ekstremistid võivad väita, et ettevõtjate vaheline tõhus konkurents peaks juba iseenesest viima selleni, et ettevõtjad suunavad nõudlusest lähtuvalt oma pakkumise ümber keskkonnasõbralike ja energiasäästlike toodete ja teenuste poole. Seega, kas on ikka vaja, et konkurendid keskkonnasõbralikkuses eraldi kokku lepiksid? Loomulikul viisil viib konkurents aga eelkirjeldatud tulemuseni üksnes juhul, kui tegemist on turuga, kus piisav hulk tarbijaid on ka tegelikkuses valmis keskkonnasõbralikkuse eest oma rahakotti kergendama. Paraku see ilmselt paljudel turgudel nii ei ole. Samuti ei pruugi üksnes riigiautoriteedist tulenevad mõjutusvahendid olla sageli piisavad, et kliimamuutustega tõhusalt võidelda. Sellistes olukordades võivadki olla ettevõtjate keskkonnakaitselised kokkulepped vajalikud. Kliimavõitlus vajab kõiki sõdureid eesliinile.

Konkurentsi kahjustava mõju hindamine

Mõningad keskkonnakaitselised konkurentide kokkulepped ei oma üldse konkurentsi kahjustavat mõju – näiteks ühised kestlikkuse eesmärgid ilma konkreetseid meetmeid kokku leppimata, uute toodete/teenuste välja töötamine, IP õigustele ligipääsu andmine, seadusest tulenevate keskkonnanõuete järgimine, kestlikkusega seotud info vahetamine. Vastupidiselt võivad aga mõned kokkulepped, mille eesmärgiks on keskkonnakaitse, siiski olla ka konkurentsi kahjustavad, kuna kokku lepitakse nt hind või kauplemistingimused kolmandate isikute suhtes.

Konkurentsireeglite rakendamisel ei saa ära unustada, et Euroopa Liidu toimimise leping sätestab ka, et keskkonnakaitse nõudeid peab kaasama ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist. Seega peaksid põhimõtteliselt olema lubatavad sellised iseenesest konkurentsi kahjustavad kokkulepped, mis hoiavad tõhusalt ära või vähendavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid või reostust või panevad tootjad maksma juba tehtud keskkonnakahju eest.

Keskkonnakaitselisest kasust õiglane osa

Konkurentsiõiguses eksisteerib n-ö individuaalne erand, mis lubab sõlmida teataval määral konkurentsi kahjustava kokkuleppe, kui see toob kaasa positiivseid mõjusid (sh aitab kaitsta keskkonda), võimaldades tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa. Vastav seadusepügal ei eelda sõnaselgelt nagu peaks tarbijad saama sellest kasust terve osa ega ka seda, et kogu tarbija hinnatõus peaks olema keskkonnakasuga kaetud. Erandi kohaselt on oluline, et tarbijad saavad kasust vaid õiglase osa. Puudub üksmeel selles osas, kas siinkohal saab arvestada ka turuvälist kasu (st kasu, mis ei ilmne sellel konkreetsel kaubaturul konkreetselt neile tarbijatele, vaid ilmneb üldisemalt kogu ühiskonnale). Samas nagu erialakirjanduses tabavalt on märgitud, siis looduse kaitse, ökoloogiline tasakaal, looduskatastroofide vältimine ja elamisväärne keskkond laiemalt on väärtused, millega ühelgi turul ei kaubelda. See aga ei tähenda, et neid ei tuleks selles liitmise ja lahutamise tehtes arvestada.

Eesti praktikas ei ole tuua just väga palju näiteid selle kohta, kus Konkurentsiamet oleks vastava erandi alusel lubanud konkurentide koostööd, kuna see aitas kaitsta keskkonda. Teadaolevalt on Konkurentsiamet ametlikult vaid korra 2005. a andnud individuaalse erandi keskkonnakaitselistel eesmärkidel MTÜ-le Taara Liit selle liikmete poolt ühtse pakendi kokkuostuhinna kehtestamiseks. Konkurentsiamet leidis, et kavandatav koostöö aitab kaasa keskkonna kaitsmisele, tagades pakendite nõuetekohase kokku kogumise ja taaskasutusse suunamise.

Selliselt on raske hinnata, milline keskkonnakaitseliste kokkulepete puhul see õiglane osa olema peaks. On leitud, et „saastaja maksab“ põhimõte väljendabki endas juba seda õiglast osa – teisisõnu, tarbijad peavadki maksma kinni keskkonnahoidlike kaupade ja teenuste hinnatõusu.

Kartelli rohepesu

Igal juhul tuleks aga silmas pidada seda, et vastav kokkulepe ei tohi kehtestada ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole hädavajalikud keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks ega anna ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kaubaturu olulise osa suhtes. Näiteks ei tohiks konkurentide vahel keskkonnastandardite kokkuleppimisel ilmselt minna nii kaugele, et kokku lepitakse ka hinnad või turgude jagamine. See sai ilmekalt selgeks Henkel, Procter & Gamble ja Unilever nn pesupulbrikartelli asjas, kus Euroopa Komisjon kinnitas 2011. aastal sadadesse miljonitesse ulatuvaid trahve määrates, et keskkonnakaitselised eesmärgid ei põhjendanud hindade kooskõlastamist. Vastasel korral tulebki möönda, et sisuliselt on toimunud kartelli rohepesu ehk selgelt konkurentsi kahjustavat koostööd on üritatud varjata keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

Ka hiljuti, 2021. a suvel, tegi Euroopa Komisjon otsuse, milles leidis, et ka suurte autotootjate (Daimler, BMW ja Volkswagen) keskkonnakaitselistel eesmärkidel tehtud koostöö kujutas endast konkurentsivastast kokkulepet. Autotootjad pidasid regulaarseid tehnilisi koosolekuid, et arutada tehnoloogia väljatöötamist, mis kõrvaldab diiselmootoriga sõiduautodest kahjuliku lämmastikoksiidi (NOx) heitkogused karbamiidi (AdBlue) lisamise kaudu. Autotootjad tegid koostööd, et vältida seadusega nõutust suuremas ulatuses nende keskkonnaeesmärkide saavutamist, kuigi vastav tehnoloogia selle võimaldamiseks oli olemas. Volkswagen Group ja BMW said selle tegevuse eest trahvi vastavalt umbes 500 ja 370 miljonit eurot. See on näide sellest, kuidas n-ö taheti head, aga välja kukkus nagu alati.

Kuidas siis saab

Kui turu eneseregulatsioon ei suuda keskkonnakahju piisavalt elimineerida (piisav hulk tarbijaid ei ole valmis vabatahtlikult keskkonnasäästlikkust kinni maksma), kokkulepe ei lähe eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale ja kokkulepe on ühiskonnale ka laiemalt kasulik, siis ei tohi konkurentsireeglid ettevõtjate keskkonnakaitselistel eesmärkidel tehtavat koostööd takistada.