Möödunud sügisel kehtestas Tallinna linnavolikogu uued parkimiskohtade arvu normid, mida hakatakse rakendama uute detailplaneeringute koostamisel ja projekteerimistingimuste alusel koostatavates ehitusprojektides. Uutest normidest oodati leevendust ja nendega ka mõnevõrra vähendati kesklinnas kohustuslike parkimiskohtade nõuet, kuid suuri muudatusi paraku ei tehtud.
Suuresti on aga tähelepanuta jäänud, et parkimiskohtade normid ja standardid ei ole Eestis järgimiseks kohustuslikud. Parkimisnormid väljendavad kohaliku omavalitsuse arengueesmärke ja põhimõtteid ning neid loetakse heaks tavaks parkimise planeerimisel ja projekteerimisel. Parkimiskohtade arvu normid on oma olemuselt haldusorgani sise-eeskirjad, mis annavad ametnikele mittesiduvaid juhiseid kaalutlusotsuste tegemiseks. Parkimiskohtade arvu normid peavad abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, samas ei tohi nad kaalumist takistada ega välistada. Ka õiguskantsler avaldas 2019. aastal arvamust, et parkimiskohtade arvu normid võivad kaalutulusotsuse tegemisel abiks olla, kuid need ei tohi välistada muude oluliste asjaolude ja põhjendatud huvide kaalumist.
Siinkohal annavad ka uued Tallinna normid mõningase paindlikkuse, näiteks on normid kehtestatud linnakeskuse alal suurima lubatud väärtusena. Samas on kohalikul omavalitsusel alati võimalus põhjendatud juhtudel ning iga juhtumi asjaolusid arvestades normidest või standardist kõrvale kalduda, isegi kui sellist alust ei nähta otsesõnu ette. Kui kinnistu omanik ei soovi projekteerimisel aluseks võtta parkimisnormides või standardis toodud lähteandmed, on omanikul mõistlik esitada omapoolsed argumendid, miks kõrvalekalle normides toodud heast tavast ei ole siiski vastuolus kohaliku omavalitsuse arengueesmärkidega ning on lubatav. Kohalikul omavalitsusel tuleb seejärel esitatud seisukohti hinnata ja parkimiskohtade vajadust kaaluda üksikjuhtumi põhiselt.
Meediakajastus
Ehitusuudised.ee: Kas parkimiskohtade arvu normid on kohustuslikud?
