Kaugküttest eraldumine – kas üldse võimalik?

27.10.2021 Kaugküttest eraldumine – kas üldse võimalik?

Olles vastamisi paraja tempoga kasvanud kütusehindadega ja eesseisva talveperioodiga, ei ole üllatav, et tõsisemalt vaadatakse võimaluste järele kasutada soojuse tootmiseks olemasolevate allikate asemel või kõrval ka alternatiivseid lahendusi. Kui hoone on aga kaugküttepiirkonnas, siis kas üldse ja millised on võimalused sellise hoone eraldamiseks kaugküttevõrgust ja alternatiivsele lahendusele üleminekuks.

Õiguslik raam ja selle tagamaad

Teatavasti määravad kohalikud omavalitsused üldplaneeringuga kaugküttepiirkonnad, kus tuleb kogu tarbitav soojus osta võrguettevõttelt. Kaugkütteseaduse sõnastuse järgi ei pea kaugküttevõrguga liitma vaid neid hooneid, milles kaugküttepiirkonna määramise ajal ei kasutatud kaugkütet.

Kaugküttepiirkonna määramise ja kaugküttevõrguga liitmise kohustuse tagamaad on vajaduses tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav ning põhjendatud hinnaga soojusvarustus. On ju ka selge, et näiteks kasvõi päikesepaneelide abil soojuse tootmine ei ole ühtlaselt efektiivne ning hooti, ennekõike talvel, tekib vajadus täiendava kaugküttevõrgust soojusallika järele. See aga tähendab, et kaugküttesüsteem peab olema püsivalt tipu katmise valmidusega, isegi kui konkreetsel ajahetkel tuleb soojust toota vähem.

Kaugküttega liitumise kohustus ja kaugküttest eraldumise võimalikkus

Kuigi kaugkütteseadusest tuleneb tarbija kohustus kasutada kaugkütet oma kaugküttepiirkonnas, ei ole see kohustus absoluutne. Kaugküttevõrguga liitunud tarbijatel on siiski erandlikel juhtudel võimalik kaugküttevõrgust eralduda. Nii võib kaugküttepiirkonnast tarbija eraldada oma tarbijapaigaldise ja ehitatava või rekonstrueeritava ehitise soojusega varustamisel kasutada muud viisi kui kaugküte,  kuid seda vaid kohaliku omavalitsuse volikogu määratud tingimustel ja korras. Nagu on ka õiguskantsler 09.04.2018 märgukirjas Riigikogu majanduskomisjonile märkinud, siis tegemist on võimaluse, mitte kohustusega ning olemasoleva hoone rekonstrueerimisega ei peaks kaasnema kohustust kaugkütet kasutusele võtta.

Lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusele võib kaugküttepiirkonnas osta ka kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat selle tootjatelt. Rohkem kui 10 aastat tagasi soojusvarustusega tegelevate ettevõtete kui valdavalt monopoolset turupositsiooni omavate ettevõtjate ohjeldamiseks ette nähtud säte on praegusel ajal kütuse hinnaralli, aga ka rohepöörde kontekstis omandamas uut tähendust.

Eelnev ei kehti aga korterelamust vaid ühe korteri eraldamisel. Riigikohtu praktika järgi võib küll iseenesest sõlmida soojuse müügilepinguid ka korteriomanikega eraldi, kuid tarbijapaigaldis kuulub korteriomanike kaasomandisse[1]. Riigikohus on pidanud õiguslikult küsitavaks olukorda, kui tehniliselt ei olegi võimalik vaid osa maja kütta ja soojusettevõte peab kütma tervet maja, kuid tasu saab ta nõuda ainult nende korteripindade ulatuses, kust radiaatorid ei ole eemaldatud.

Kaasajastatud kaugküttest eraldamine nõuab korralikke põhjendusi

Omaette küsimuseks on aga see, kas kaugküttevõrgust eraldamine on põhjendatud. Ka kaugkütte valdkonnas on äärmiselt tähtis võimaldada üleminekut taastuvatele energiaallikatele ning tagada lõpptarbijatele vahendid, mis hõlbustavad neil kõige energiatõhusamate lahenduste valimist. Kaugküttesüsteeme järjest kaasajastatakse ning minnakse üle taastuvatest energiaallikatest ja suurema energiatõhususega sooja tootmisele. Isegi kui kaugküttevõrgust mõne üksiku väiksema võimsusega hoone eraldamine ei oma mõju, siis suurema eraldumiste laine korral on sellel mõju kaugküttesüsteemi energiatõhususele, võrguettevõtja majandusnäitajatele ning ka tarbija rahakotile.

Seepärast peab alternatiivse küttelahenduse valimine olema ka tõesti vajalik ja põhjendatud (nt alternatiivne lahendus on märgatavalt energiatõhusam või eralduva hoone võimsus on väike ja kaugküttesüsteemile mõju marginaalne). Kohalikul omavalitsusel lasub sellise kaalutlusotsuse tegemisel suur vastutus. Kohalik omavalitsus peab piisavalt tundma olemasolevat kaugküttevõrku ning teadma kaasaegseid alternatiivseid lahendusi, et läbipaistvalt ja selgelt määratleda üldplaneeringus tingimused kaugküttevõrgust hoonete eraldamise võimaluste kohta ning järgnevalt otsustada konkreetsete olukordade üle.

 

[1] Riigikohtu 30.11.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 18, 21-22, 11.03.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-13, p 12.