Sageli ei mõelda aga selle peale, mis juhtub siis, kui üks elukaaslastest (kaasomanikest) läheb pankrotti. See ei ole levinud juhtum, kuid teatud riskide realiseerumise korral on võimalik ka füüsilise isiku pankrot. Sellisel juhul tekib küsimus, kas kaasomandi mõttelised osad tuleks müüa pankroti- ja täitemenetluses eraldi või on kinnisasi võimalik müüa ka tervikuna.
Nimelt puudub kohtutäituril õigus käsutada pankrotivara ehk pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa kinnisasjast – see õigus on ainult pankrotihalduril. Samas puudub pankrotihalduril võimalus võõrandada pankrotis mitteoleva kaasomaniku osa. Seega ei ole pankroti- ja täitemenetluse seadustikest tulenevate piirangute tõttu võimalik müüa kinnisasja tervikuna. Selle asemel peaks pankrotihaldur müüma pankrotivõlgnikule kuuluva osa pankrotimenetluses ja pankrotis mitteolevale võlgnikule kuuluva osa müüks kohtutäitur täitemenetluses.
Majanduslikult oleks see eluruumina kasutatava kaasomandi eripära tõttu täiesti ebaotstarbekas. Kui kaasomandi osa müüakse enampakkumisel, ei saa teised kaasomanikud ostueesõigust kasutada, ja nii võib juhtuda, et ostjateks osutuvad võõrad isikud. Eluruumiks mõeldud korteriomandi puhul ei oleks see paraku mõeldav. Lisaks oleks märksa väiksem kinnisasja müügist saadav tulu või oleks isegi võimatu müüa kaasomandi mõttelisi osi eraldi, sest tõsiseltvõetavaks ei saa pidada võimalust, et kokku kolivad võõrad inimesed. See tähendaks, et kaasomandis olev kinnisasi kaotaks panga jaoks tagatisena mõtte, sest kinnisasja tagatisväärtus oleks tunduvalt väiksem kui selle soetamiseks võetud laen. Nii võib teatud juhtudel ka pankrotis mitteolev kaasomanik jäädagi laenuandja ees laenu tagastamise eest vastutama isegi pärast seda, kui tagatis on müüdud.
Riigikohus märkiski oma lahendis neid probleeme silmas pidades, et hüpoteek on olnud alates asjaõigusseaduse vastuvõtmisest krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul. Korteriomandi mõtteliste osade eraldi müük kahjustaks märkimisväärselt nii hüpoteegipidaja kui ka kaasomanikest võlgnike huve ning pikemas plaanis ka majanduse normaalset toimimist ja laenukäivet. Korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi (eelkõige juhul, kui korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud) ei anna hüpoteegipidaja ja võlgniku huvides sama tulemust mis korteriomandi müügi korral tervikuna.
Riigikohus nägi seepärast ühe lahendusena seda, et pankrotivõlgniku pankrotihaldur annab koostöös pankrotitoimkonna ja kohtutäituriga viimasele õiguse müüa tervikuna ka kinnistud, mille mõttelised osad kuuluvad kaasomanikele. Selle lahenduseni jõudis Riigikohus pankroti- ja täitemenetluse seadustikke eesmärgipäraselt tõlgendades. Tegelikult peaks seadusandja õigusselguse huvides kaaluma vastavate menetlusseadustike muutmist selliselt, et ühishüpoteegipidaja huve silmas pidades müüdaks kinnisasi tervikuna täitemenetluses.
