Meeli Rondel: pommiähvardus kahtlustatava kodule, käeraudades vanem lapse ees. Inimväärikusest kriminaalmenetluses

27.12.2022 Meeli Rondel: pommiähvardus kahtlustatava kodule, käeraudades vanem lapse ees. Inimväärikusest kriminaalmenetluses

Norm, mis kohustab uurimisasutust, prokuratuuri ja kohut kohtlema menetlusosalist kriminaalmenetluses tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata, on jõus üle 20 aasta. See ei tähenda aga, et tegelikkuses rikkumisi ette ei tuleks. 9. detsembril tegi riigikohus otsuse asjas, kus riik korraldas muuhulgas jälitustoimingu nagu Hollywoodi märulifilmis.

Kohtuasjas oli kõnealuseks muu hulgas, kas menetlustoimingute tegemine, s.o läbiotsimise planeerimine ja toimetamine on lubatav selliselt, et läbiotsimist toimetatakse varajastel hommikutundidel, hoonesse sisenetakse eriüksuse kaasabil, kes lõhub ukse, ja kasutatakse käeraudu ning viimast näeb pealt ka süüdistatavate alaealine laps.

Võib kõlada uskumatuna, aga nagu korraliku eelarvega Hollywoodi märulifilmis, tegi riik süüdistatavate kodule eelnevalt pommiähvarduse. Selle eesmärgiks oli perekond hoonest eemale saada ning siseneda menetlusaluste isikute elu- ja töökohta selleks, et paigaldada sinna pealtkuulamiseks vajalikud tehnilised vahendid.

Riigikohus leidis, et pommiähvarduse tegemine jälitustoiminguna ei olnud lubatav. Kuna pommiähvarduse tegemine põhjustas süüdistatavatele ja nende alaealisele lapsele tõsist hirmu ning ohustas sellega nende vaimset tervist, siis rikkus menetleja sellega seaduse nõudeid ja kohtles isikuid lubamatul, s.o inimväärikust alandaval moel. Rikkumine seisnes kohtu hinnangul nii lubamatus hirmutamises, kui ka pereliikmetele põhjustatud ebamugavuses. Nimelt pidid nad ootamatult kodust lahkuma ja üks isikutest pidi andma ka menetlejale ütlusi n-ö kunstlikult tekitatud kriminaalmenetluses (seonduvalt pommiähvarduse tegemisega häirekeskusele).

Kohus mõistis eeltoodud rikkumise tõttu välja hüvitised põhjustatud mittevaralise kahju eest: süüdistatavatele 1000 eurot ning nende alaealisele lapsele 1200 eurot.

Etteheidete osas, mis seondusid läbiotsimise korraldamisega, jäi riigikohus nõusse ringkonnakohtuga. Ringkonnakohus oli nimelt leidnud, et alandavaks kohtlemiseks ei saa pidada seda, kui läbiotsimisega alustatakse varakult, seejuures alaealise lapse juuresolekul, kes näeb oma vanemaid käeraudades ning kellelt võetakse ära telefon ja saadetakse kooli.

Samuti leidis kohus, et kuigi käeraudade kasutamine liialt pika aja jooksul (ca 5 tundi) oli ülemäärane, ei võimaldanud see mittevaralise kahju hüvitist välja mõista. Küll aga leidis ringkonnakohus, et alandav on see, et ühel süüdistataval ei lastud riideid vahetada ning ta pidi ööriietes olema terve läbiotsimise ajal teiste isikute ees. Kohus mõistis selle rikkumise tõttu välja mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot.

Diskuteerida võib muidugi kahju hüvitise suuruste üle, eriti olukorras, kus rikkujaks on riik, kuid hoopis huvitavam on küsimus sellest, kui kaugele peab riik minema, et seda saaks lugeda ebainimlikuks või alandavaks kohtlemiseks.

Ei tohi alandada ka kannatanu enda silmis

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika on inimväärikust alandava kohtlemise aspektist rikkalikum, kui Eesti siseriiklik kohtupraktika. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 nimetab: „Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“ Näiteid on alandavast või ebainimlikust kohtlemisest erinevaid, käsitlen allpool mõningaid neist.

EIK on leidnud, et kaebajat koheldi alandavalt ja ebainimlikult, kuna tema suhtes olid politseinikud kasutanud ülemäärast jõudu, kuid tema esitatud sellekohaseid kaebusi ei uuritud kohaselt.

Antud asjas selgitas EIK viidetega varasematele lahenditele, et isegi kui isikul ei ole kehavigastusi, tugevaid füüsilisi või vaimseid kannatusi, on keelatud see, et väärkohtlemine alandab või alavääristab isikut. Samuti on keelatud väärkohtlemisega tekitada hirmutunnet, hingepiinu või alaväärsustunnet, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupanu. Seejuures võib olla piisav, kui kannatanut alandatakse tema endi, mitte teiste silmis.

EIK heitis nimetatud asjas riigile ette ka seda, et riik ei olnud sõltumatu asja uurimisel, mh jättis prokuratuur isiku kaebused uurimisasutuse tegevuse peale formaalsetel põhjustel rahuldamata. EIK on ka hilisemates lahendites leidnud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 kohustab ametivõime väärkohtlemise väiteid uurima ja tagama artikli 3 rikkumise tuvastamisel tõhusa menetluse.

EIK on leidnud sedagi, et olukorras, kus politseinikud on ülekaalus, ei ole õigustatud isiku kliinikusse käeraudades toimetamine, kui isiku enda käitumisest ei tulene käeraudade kasutamise vajalikkust. EIK taunis viidatud asjas eriti seda, et käerauad asetati kaebajale tema vanemate ees, mis põhjustas kannatanule täiendavat alandust. Ka on EIK pidanud ebainimlikuks käeraudade kasutamist ajuoperatsioonist taastuva kinnipeetu suhtes, kui puudus kaebajast johtuv kõrgendatud oht, mis õigustanuks käeraudade kasutamist. EIK on kinnitanud korduvalt, et füüsilise jõu kasutamine, mis ei ole tingitud isiku enda käitumisest, alandab inimväärikust.

Metallpuur on alandav

Korduvalt on EIK-i esitatud kaebusi ka seonduvalt metallpuuris hoidmisega kohtuistungil – EIK on leidnud, et süüdistatava viibimine kohtuistungil metallpuuris jaoks alandav.

EIK on ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks pidanud ka nt eriüksuse kasutamist isiku kinnipidamisel. Ühes kaasuses peeti isik kinni tema kodus, kinnipidamiseks kasutati eriüksust, kes tungis kaebaja majja varahommikul, lõhkudes hoovivärava ja välisukse. Kinnipidamise juures olid kaebaja elukaaslane ja tütar. EIK selgitas, et eriüksuse kasutamine eeldab põhjalikku ohuhinnangut tulenevalt isiku erilisest ohtlikkusest, antud asjas aga seda ei hinnatud.

Kinnipidamistega seoses on EIK pidanud alandavaks ja ebainimlikuks kohtlemiseks ka seda, kui laps näeb pealt oma isa võrdlemisi agressiivset kinnipidamist.

Kuigi eelnev seondub valdavalt ülemäärase jõu kasutamisega, võivad inimväärikust alandavad teod väljenduda ka muudes tegudes. Seega sõltub iga juhtum selle asjaoludest ja kui riigile on menetluses etteheiteid, peab riik neid väiteid uurima. Kuigi ka EIK praktikast ei saa me täpset vastust sellele, mis on alandav kohtlemine, on minu hinnangul oluline EIK öeldu, et vahel piisab, kui inimene ise tundis ennast alandatuna, kuigi keegi teine seda ei pruukinud hoomata.

Mis on siis ikkagi inimväärikus?

Tõepoolest ei ole üheselt määratletav, mis asi on inimväärikus. See olevat nö põhiõiguste tuum, mida riigikohus on varasemalt käsitanud kui kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele. Eelnev hõlmab tegelikkuses päris palju menetluslikke garantiisid, mis on riigi tagada, kuid praktikas siiski probleeme ja vaidlusi tekitavad.

Jõu ülemäärane kasutamine, sh käeraudade kasutamine, või muul viisil isikule nö koha kätte näitamine sõnas või teos võib olla alandav. Ja tegelikkuses ei ole vahet, kas selliselt koheldakse isikut, kes hiljem süüdi mõistetakse või mitte. Igaühel on õigus olla koheldud inimväärselt ning inimväärikus tuleb riigivõimu esindajatel menetlusosalisele tagada. Ehk on lihtsam, kui iga menetlusliku otsustuse eel mõelda sellele: „Kuidas tunneksin mina, kui minuga nii käitutakse?“ või „Mida tunneks minu laps sellises olukorras?“

Ühes inimkonna arenguga muutuvad ka teatud väärtused ühiskonnas, ning seda, mida võis 1990ndatel pidada normiks, ei saa aktsepteerida enam täna. See, et seni praktikat on vähe, ei tähenda, et seda ei tekiks. Praktika on kujundamisel ka inimväärikusega seonduvalt ning lähiajal on loodetavasti oodata veelgi lahendeid, mis eelnevatele küsimustele ehk paremaid vastuseid annavad.

 

Artikkel ilmus 27. detsembril 2022 Eesti Päevalehes