Menetluskulud ei pea enam olema kantud

31.01.2018 Menetluskulud ei pea enam olema kantud

1. jaanuaril 2018 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku muudatuse kohaselt on menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud väljamõistetavad juhul, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Sellega muudeti aastakümneid kehtinud põhimõtet – menetluskulude tegelik tasumine ei ole enam nende väljamõistmise eeldus.

Nimelt kehtib kohtumenetlustes üldine põhimõte, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehti otsus. Siiski on Riigikohtu halduskolleegium olnud järjekindlalt seisukohal, et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest on isik juba tasunud. See põhimõte ei kehti aga tsiviilkohtumenetluses, kus menetluskulude kantus ei tähenda mitte nende tasumist kohtulahendi tegemise ajaks, vaid nende tasumise kohustuse tekkimist. Puuduvad aga mõistlikud põhjused, mis õigustaksid menetlusosaliste erinevat kohtlemist tsiviil- ja halduskohtumenetluses.

Seadusandja soovis menetluskulude kantuse põhimõtet muuta juba 1. jaanuaril 2012, mil jõustus uus halduskohtumenetluse seadustik. Kahjuks ei kajastunud see tahe piisavalt selgelt normide sõnastuses. Seetõttu jäädi kohtutes varasema praktika juurde ja nõuti menetluskulude väljamõistmise eeldusena endiselt nende eelnevat tasumist.

1. jaanuaril 2018 jõustunud halduskohtumenetluse seadustik sätestab seevastu selgelt, et esindajate ja nõustajate kulud on väljamõistetavad siis, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Menetluskulude väljamõistmise eeldus ei ole seega enam nende tegelik tasumine kohtuotsuse tegemise ajaks, piisab kulude tasumise kohustust tõendavate dokumentide (nt arve) esitamisest. Muudatus kergendab tunduvalt menetluskulu kandja olukorda, sest ta saab jaotada kulude tegeliku kandmise pikema aja peale ega pea enam tasuma menetluskulude väljamõistmiseks kohe kogu summat. Samuti võimaldab see muudatus sõlmida tulemustasu kokkuleppeid advokaadiga ilma, et see ohustaks menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt.

Kohtul säilib menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimise kohustus, mis võimaldab vältida pahatahtlikult tegelikkusest suuremana näidatud menetluskulude väljamõistmist.