Merli Mäesalu ja Triinu Järviste: Elektrihinna kriisis peaks rohkem mõtlema ettevõtjatele

04.09.2022 Merli Mäesalu ja Triinu Järviste: Elektrihinna kriisis peaks rohkem mõtlema ettevõtjatele

  • Eestis on palju ettevõtteid, kes praeguste energiahindade juures ei pruugi ellu jääda
  • Reformi planeerides on riik ära unustanud selle kaudse mõju ettevõtlusele
  • Ettevõtetele on õigesti sihitud meetmed hädavajalikud inflatsiooni pidurdamiseks


Riigikogu lõpetas 31. augustil elektri universaalteenuse ­eelnõu esimese lugemise. Eelnõu eesmärk on õilis: leevendada energiakandjate hinna tõusu ja tagada Eesti perede parem toimetulek. Kas aga elektrihinna kriisis on piisavalt arvestatud ka ettevõtjatega, arutlevad TGS Baltic vandeadvokaadid Merli Mäesalu ja Triinu Järviste.

Universaalteenuse juurutamine tähendab, et Eesti Energia peab hakkama kodutarbijatele müüma elektrit konkurentsiametiga kooskõlastatud hinnaga. Regulatsioon kehtib eelduslikult neli aastat, selleks ajaks loodetakse sõja lõppu ja energiatoodangu kasvu, mis seisneb eelkõige tuuleenergia võimekuse tõstmises. Rõhk on siinkohal sõnal «lootus», sest ei ole mingit kindlust, et nelja aasta pärast taastuvenergia tase vajalikul määral tõuseks. Planeeritavate tuuleparkide menetluse kiirus – või pigem aeglus – teeb mõtted murelikuks.

Universaalteenuse lahendus on saanud karmi kriitika osaliseks. Küll leitakse, et see lahendus on kulukas ja ebaefektiivne; küll heidetakse ette seda, et mängureegleid turul muudeti üleöö, mis kahjustab ettevõtjate investeerimiskindlust. Seeläbi võime ennast avastada katkematus nõiaringis, kus ühe probleemi lahendamisega kaevame ennast tegelikult veelgi suuremasse auku. On ju just ettevõtjad-investorid need, kes peavad uusi taastuvenergia üksusi arendama – selle eelduseks on usaldus riigi vastu ja usk, et investeeringud tasuvad ennast ära. Kui regulatiivne maastik on hüplev nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, siis väheneb ka usk, et Eestisse vajalikud tootmisvõimsused rajatakse.

Märgitud on ka, et samasuguse eesmärgi oleks võinud saavutada vähem majandusse sekkuvate meetoditega, näiteks hüvitised koos hinnalae kehtestamisega kodutarbijatele. Sellisel juhul oleks leibkonnad rohkem motiveeritud ka ise vähendama oma elektritarbimist või investeerima energiasäästmisse ning samas ei sekkuks riik niivõrd ulatuslikult kogu süsteemi ülesehitusse.

Kriitika kriitikaks, kuid igal juhul tuleb teadvustada, et tegu on vaid mündi ühe poolega. Nimelt on Eestis palju ettevõtteid, kes praeguste kõrgete energiahindade keskkonnas ei pruugi ellu jääda või kes hinnasurve tõttu peavad oma toodangu hinda märkimisväärselt tõstma. Energiat kulub kõikide toodete ja teenuste puhul, mistõttu selle kallinemine toob kaasa üldise hinnatõusu. Üheks lahenduseks on peetud CO2 kvoodi hinna külmutamist või selle vähendamist, kuid praegu on veel ebaselge, kui suurt leevendust see tegelikkuses elektri hinnale tooks ja milline mõju on sel taastuv­energia investeeringutele, mis meid just pikas plaanis aitaksid.

Seetõttu näib, et riik on esmajärjekorras valinud suhteliselt järsu reformi, unustades ühest küljest ära selle kaudse mõju ettevõtlusele (investeerimiskindlus), samas tegemata (veel) piisavalt, et ettevõtjate olukorda parandada. Siiski just ettevõtjate toetamisest sõltub töökohtade säilimine ja üldine inflatsioonitase.

Tõsi, mitmed teistlaadi toetusmeetmed vajavad täiendavat bürokraatiast läbi närimist: kui riik annab eeliseid ettevõtjatele, võib olla vajalik Euroopa Komisjonist riigiabi loa taotlemine või riigiabi erandites näpuga järje ajamine. Riigilt ongi tulnud sõnum, et elektriturureformi raames riik ettevõtjaid toetada ei saa, kuna sel juhul kerkivad riigiabi küsimused. See järeldus on iseenesest täiesti õige.

Siiski, kui kaalukausil on Eesti energiamajanduse stabiilsus, turuosaliste investeerimiskindlus ning Eesti riigi üldine majandustase, tuleks kaaluda ka keerukamatena näivate lahenduste rakendamist. Õigesti valitud ja sihitud riigiabi võib olla tõhus meede majanduses esinevate kitsaskohtade ületamiseks.

Ilmselt ei ole liigne üldistus väide, et kõrgetele energiahindadele on ühel või teisel moel reageerinud kõik liikmesriigid. Sekkumisi on erinevaid. Näiteks Läti valitsus on ette valmistanud ja esitanud seadusandjale kaalumiseks mitmeid toetusmeetmeid. Muu hulgas on energiamahukate tootjate toetamiseks ette nähtud 50 miljonit eurot energiakulude tõusu kompenseerimiseks. Samuti on 1.10.2022 kuni 30.04.2023 ette nähtud, et ettevõtetele kompenseeritakse täielikult elektrisüsteemi teenustasud, s.o kõigi võrguettevõtjate jaotus- ja ülekandetariifikulud, sh käibemaks. Ka Leedu Vabariigi peaminister Ingrida Šimonyte teatas, et järgmise aasta eelarves eraldatakse elektri ja gaasi kallinenud hindade kompenseerimiseks ligikaudu 0,5–1 miljardit eurot.

Mitmed riigid on kõrgetele energiahindadele varem reageerinud muu hulgas just riigiabi andmisega, küsides selleks Euroopa Komisjonilt luba. Näiteks on nii Saksamaa, Soome kui ka Madalmaad saanud 2022. aasta augustis riigiabi loa, kompenseerimaks energiamahukatele ettevõtetele kaudsetest heitekuludest tulenevaid kõrgemaid elektrihindu (küll mitte otseselt seoses praeguste elektrihinnarekorditega).

Riigiabi ei tasu karta. Tegelikkuses ei ole ka Eesti poolt riigiabi loa taotlemises midagi harukordset. Näiteks alles tänavu augustis kiitis komisjon heaks 125 miljoni euro suuruse Eesti skeemi, toetamaks ettevõtete likviidsusvajadusi seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse. Koroona tipphetkel näitas komisjon üles ka enneolematut reageerimisvõimet, andes riigiabi loa välja kohati suisa 24 tunniga, mistõttu ei saa vabanduseks olla ka ajaga võidu jooksmine.

Seetõttu võiksid riigi ja kohalike omavalitsuste üksused kõrgete ­energiahindade kompenseerimiseks kaaluda sedasorti meetmete ­võtmist, mis kujutaksid endast riigiabi ­andmist, kuid oleksid suunatud ettevõtjatele ja tooksid seeläbi kasu ringiga ühiskonnale tervikuna tagasi. Olukorras, kus uute tootmisvõimsuste kiirkorras turule toomine ei ole võimalik, on ettevõtetele suunatud ja õigesti sihitud meetmed hädavajalikud Eestis üüratutesse kõrgustesse tõusnud inflatsiooni pidurdamiseks.