Õigussuhted tuleb ebaausate kaubandustavade reeglistiku tõttu üle vaadata

22.10.2019 Õigussuhted tuleb ebaausate kaubandustavade reeglistiku tõttu üle vaadata

17. aprillil 2019 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/633, mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjatevahelistes suhetes.

Direktiivis sätestatakse selliste ebaausate kaubandustavade miinimumloetelu, mis on põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ostjate ja tarnijate vahel keelatud, ning nähakse ette miinimumnormid nende keeldude järgimise tagamiseks.

Muu hulgas seonduvad keelud maksetähtaegade pikkusega, tellimuste liiga hilise tühistamisega, tarnelepingute ühepoolse muutmisega, maksete nõudmisega, mis ei ole seotud toodete müügiga, kompensatsiooni nõudmisega, ärisaladuste kasutamisega, kaubanduslike survemeetmete kasutamisega, toodete tagastamisega, tasu nõudmisega toote kättesaadavaks tegemise, väljapaneku ja kaubaloetellu lisamise eest ning turustamiskulude kandmisega.

Direktiivis sätestatakse käibel põhinev astmestik ja direktiivi kohaldatakse olukorras, kus väiksema käibega tarnija müüb suuremale ostjale.[1] Juba praegu on konkurentsiseaduse § 16 alusel keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine kaubaturul, sealhulgas ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine või rakendamine. Seepärast tekib teataval määral küsimus, kas ebaausate kaubandustavade direktiiviga sisuliselt laiendatakse turgu valitseva ettevõtja kohustusi teatud juhtudel ka neile ettevõtjatele, kes ei ole turgu valitsevad.

Lisaks võivad juba praegu teatud juhtudel tasud kauba hea paigutuskoha eest, tasud kaubavalikusse lisamise eest või muud tasud, mis ei ole seotud toodete müügiga, kujutada endast konkurentsiseaduse § 4 alusel konkurentsivastast kokkulepet. Sel põhjusel saab alles tulevikus selgeks, kuidas ebaausate kaubandustavade reeglistikust ja konkurentsireeglitest tulenevad kohustused suhestuvad.

Samuti vajab ettevõtjate igapäevatöös lahendamist küsimus sellest, kuidas iga kord hinnata, kas teatud olukord üldse allub ebaausate kaubandustavade regulatsioonile mõlema lepingupartneri käibe suuruse tõttu.

Direktiivi nõuded peab Eesti oma õigusesse üle võtma ja neid kohaldama hakkama hiljemalt 1. novembril 2021. Ettevõtjad peaksid esiteks olema valmis viima oma õigussuhted ebaausate kaubandustavade reeglistikuga õigel ajal kooskõlla. Teiseks peaksid nad õigel ajal kehtestama sisereeglid selle kohta, kuidas nad edaspidi iga kord tagavad ebaausate kaubandustavade reeglite järgimise (sh lepingupartnerite käibemäärade tuvastamise või alternatiivselt reeglistiku automaatse kohaldamise õigussuhetele ühetaoliselt).



[1] Direktiivi kohaldatakse olukorras, kus põllumajandustooteid ja toiduaineid müüb:

a) tarnija, kelle aastakäive on kuni 2 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot;

b) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 2 000 000 eurot, kuid ei ületa 10 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot;

c) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 10 000 000 eurot, kuid ei ületa 50 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot;

d) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 50 000 000 eurot, kuid ei ületa 150 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot;

e) tarnija, kelle aastakäive on suurem kui 150 000 000 eurot, kuid ei ületa 350 000 000 eurot, ostjale, kelle aastakäive on suurem kui 350 000 000 eurot.