Riigiabi täpsuslask

12.05.2021 Riigiabi täpsuslask

Riigiabi on koroonapandeemias saanud täiesti uue mõõtme – kõik tahavad kas riigiabi anda, riigiabi saada või muretsevad, et nende konkurent saab ebaõiglaselt palju riigiabi. Hiljutise Euroopa Parlamendi riigiabi aruande valguses tekib küsimus, ega Eesti selles raha jagamise virvarris ei unusta ära riigiabi jagamise algset eesmärki.

Alates Estonian Airi saagast on riigiabi nii ettevõtjate kui ka riigiorganite seas veidi hirmu tekitav termin. Nimelt ei pruugi riigiabi endast kujutada üksnes rahapatakat kätte, vaid ka mistahes muud kaudset meedet, mis annab mõnele ettevõtjale võrreldes konkurentidega mingi valikulise majandusliku eelise. Seepärast kahtlustatakse, kas mingid riigi tegevused konkurentide suhtes, nagu nt laenude jagamine soodustingimustel, aktsiakapitali sissemaksed, kinnistute võõrandamine / kasutusele andmine, on ikka päris JOKK või on tegemist varjatud riigiabiga. Riigiasutused ja -ettevõtjad aga soovivad kindlad olla, et nende tegevus ikka täidab kõiki Euroopa Liidu riigiabi reegleid.

Nüüd, koroonakriisis, on riigiabi aga omandanud täiesti uue taseme. Euroopa Liidus koroonakriisist tulenevalt jagatud riigiabi hulk on ajalooliselt pretsedenditu, küündides kokku juba üle 2 triljoni euro ning suurenedes jooksvalt. Ka Eesti riigi erinevad asutused ja kohalikud omavalitsused on välja töötanud ulatuslikud abipaketid, eesmärgiga päästa meie majandust. See on õilis eesmärk. Tervitatav on riigi ja kohalike omavalitsuste aktiivne tegutsemine enda ettevõtjate ja lõppkokkuvõttes selliselt ka töötajaskonna kaitseks. Riigiabi võib olla väga tõhus meetod majanduses tekkinud tõrgete ületamiseks ja kahjude korvamiseks.

Mitmed praegused riigiabi meetmed põhinevad Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud nö ajutisel koroona meetmete raamistikul, mis on teatavaks riigiabi reeglite leevenduseks ja mille alusel peaks riigiabi jagama koroonakahjude korvamiseks ja koroonakriisi tõttu löögi alla sattunud majanduse elavdamiseks. 17.12.2020 avaldas Euroopa Parlament sellega seonduvalt aruande, milles hinnati Covid-19 vastu võitlemiseks Euroopa Liidus antava riigiabi mõju. Tegemist on tõenäoliselt esimese sõltumatu katsega uurida Euroopa majandusse pumbatud tohutute avaliku sektori rahade mõju.

Selge on see, et kõik liikmesriigid on kannatanud pandeemiast tulenevalt kahju. Siiski on aruandest nähtuvalt liikmesriikide poolt kantud kahjutase ja ka selle kompenseerimiseks antav riigiabi erinevates mahtudes. Liikmesriikide lõikes tervikuna oli SKP kaotuse ja riigiabi suuruse vahel kerge seos. Eesti kontekstis on aga huvipakkuv aruandes esitatud järeldus selle kohta, et Eesti on üks nendest riikidest (koos nt Soome, Taani ja Saksamaaga), kes andis hinnanguliselt rohkem abi kui oli talle reaalselt tekkinud kahju. Aruanne tõstab selliselt ohumärgina esile kahtluse selles osas ega Eesti ei ole suures raha jagamise tuhinas ära unustanud seda, millisel eesmärgil vastavat riigiabi praegu kiirkorras ja tohututes summades üldse jagatakse.

Eesti osas tehtud aruande järelduse kontekstis on kriipiv teadmine, et väärkasutatud ja eesmärgipäratu riigiabi toob kaasa konkurentsimoonutuse ja seega majandusele isegi teatava kahju. Kui avalikud üksused on koroonakriisist tulenevalt riigiabi osas liialt nö tulistamisjanulised, võivad nad halvasti rakendatud riigiabiga hoopis niigi kahjustada saanud majandusele teistpidi kahju põhjustada. Tulekahju ei saa kustutada tulega. Kui riigi ressursid suunatakse ettevõtjatele, kes neid tegelikkuses ei vaja, võib see konkurentsisituatsiooni selliselt tasakaalust välja viia, et turult väljuvad lisaks koroonast tingitud lahkujatele ka muidu tublid ja efektiivsed ettevõtjad, kes jäävad lihtsalt konkurentidele suunatud sihipäratu riigiabi varju.

Üheks näiteks, mil tekib teatav kahtlus eesmärgipäratust riigiabist, on olukord, kus riigiabi (ükskõik kas rahasüsti, soodustingimustega laenu või muude finantskohustuste leevendamise näol) antakse ettevõtjale, kes oli halvas majanduslikus olukorras juba enne koroonakriisi. Sellisel juhul võib jääda mulje, et koroonakriisi kasutati üksnes ettekäändena ettevõtja muude varasemate puudujääkide lappimiseks. Teise näitena eesmärgipäratu riigiabi jagamise kohta võib tuua olukorra, kus pealtnäha jagatakse abi küll kindlaks määratud, objektiivsetel ja võrdsetel alustel, kuid riigiabi saamiseks kvalifitseerumise tingimused ei ole (piisavalt) seotud koroonakriisi tagajärgedega, vaid on seatud pigem suvaliselt.

Selliselt tulekski hüüdlausena rõhutada riigiabi eesmärgipärasust, läbipaistvust, monitoorimist ja järelkontrolli. Kõiki neid märksõnu on oluliseks peetud ka eelviidatud aruandes. Avalikud üksused peaksid tagama, et riigiabi andmine vastaks ka tegelikkuses riigiabi andmise eesmärgile. Nii riigiabile kvalifitseerumise tingimuste kujundamine laiemate meetmete korral kui ka riigiabi saaja kitsam valik individuaalsete meetmete puhul peaks lähtuma eesmärgist vähendada pandeemiakahjusid ja ületada oluline tõrge majanduses. Lisaks peaksid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused jälgima, et riigiabi andmine ei põhineks Euroopa Komisjoni nö ajutise koroonaraamistiku liiga liberaalsel tõlgendusel ning et ka juba Euroopa Komisjoni heakskiidu saanud riigiabi meetmeid edaspidi nõuetekohaselt ellu viiakse. Suure tõenäosusega teostab Euroopa Komisjon edaspidi ka juba antud abi järelkontrolli. Riigiabi peab ka märki tabama.