Triinu Järviste: kodumaine tööstus väärib hinnasõjas ellu jäämist

31.03.2024 Triinu Järviste: kodumaine tööstus väärib hinnasõjas ellu jäämist

Kumb on olulisem, kas kodumaise tööstuse püsima jäämine või iga hinnaga vaba konkurentsi (ja võimalikult madala hinna) tagamine? See küsimus muutub eriti põlevatavaks iga kord, kui jälle kerkib esile hinnasõja poleemika. TGS Balticu vandeadvokaat Triinu Järviste arutleb, kas hinnasõda on konkurentsiõiguslikult üldse võimalik takistada ja miks seda tegema peaks.

Hinnasõja positiivsed mõjud

Hinnasõjaks võiks nimetada olukorda, kus konkurendid ei ole omavahel otseselt hinna regulatsioonis kokku leppinud, kuid turu dünaamika viib selleni, et mitu konkurenti alandavad üksteise võidu hindu. Hinnasõjast on Eesti kontekstis räägitud näiteks toiduainete tööstuses aga ka kütuse hindadega seoses. Hinnasõda vähendab tarbijate ostukulusid ja suurendab seeläbi tarbijate ostujõudu – selliselt aitab hinnasõda – ennekõike just põhiliste toiduaitete osas nagu nt piim ja leib – kaasa ka Eesti inimeste toimetuleku(võime)le. Hinnasõda on ettevõtjate jaoks mõneti ka meeldetuletus ütlusest kel janu sel jalad: hinnasõda sunnib ettevõtjaid olema nupukamad ja leidma innovatiivsemaid viise hinnasõjas ellu jäämiseks. Selliselt suurendab hinnasõda konkurentsi kvaliteedi, tootearenduse ja efektiivsuse osas.

Tulihingelise vaba konkurentsi eest võitlejana tahaks seetõttu hoobilt hinnasõja üle kurtmise kohta öelda – milles asi, milles probleem – on ju hinnasõda olemuslikult olukord, kus hindu langetatakse. Las siis konkurents paneb hinna paika. Hindade langetamine peaks eelduslikult olema tarbijatele kasulik ja igasugused katsed (näiteks ettevõtjate vaheliste kokkulepetega või riigi suunistega) madalaid hindu takistada kontra-produktiivsed. Siiski ei ole vastus nii lihtne.

Hinnasõda kui hunt lambanahas

Hinnasõda võib viia ka absurdini, kus hindu alandatakse sel määral, et need ei kata isegi toote/teenuse põhilisi kulusid. Sellistel juhtudel hakkavad ilmnema hinnasõja negatiivsed pooled – hunt lambanahas viskab kasuka seljast. Äärmiselt madalad hinnad jaelettidel tähendavad ka seda, et jaekauplejad ei soovi ka tootjatele rohkem maksta. Tootjate osaühingute ja aktsiaseltside taga on aga päris inimesed – töötajad, ettevõtjad, talupidajad ja põlluharijad. Muuhulgas inimesed, kes on aastate jooksul higi ja pisaratega võidelnud kord liigse kuivusega ja siis üleliigse vihmaga, et hoida alles Eesti toiduainetööstust ja põllumajandust. Või loonud personaalseid riske luues väikeettevõtte uudsete kodumaiste toodete-teenuste turule toomiseks. Kas nende õiglane sissetulek ei olegi siis midagi väärt? On küll.

Eesti sugusele väikeriigile on äärmiselt oluline ka toidujulgeolek ja toidu kättesaadavus – hiljutised sündmused (märksõnadeks koroona-kriis ja Ukraina sõda) on selle eriti teravalt eestlaste teadvusesse toonud. Eestis asuvad ettevõtted ja investeerimiskliima üldiselt tagavad siinsete elanike töökohad ja toimetuleku. Popi lisamärkusena võib siia juurde tuua ka ESG vaate – lühem tarneahel, vähem importi ja suurem kohalike toodete tarbimine on üldiselt eelistatud ka süsiniku jalajälje vähendamiseks. Selliselt on Eestis asuvatel ettevõtetel väärtus omaette.

Ettevõtete vähene kasumlikkus hinnasõjas piirab ka nende tegelikke võimalusi investeerida tootearendusse ja uudsetesse lahendustesse. Pikaajaline hinnasõda võib selliselt viia sektori hääbumiseni. Asi on tõsine. Näiteks Kantar Emori ja Toiduliidu ühisest ostukäitumise jaeseire uuringust selgus, et kodumaiste toidukaupade eelistus Eesti tarbijate seas on langenud viimase kümne aasta madalaimale tasemele - aina suuremaks valiku kriteeriumiks kerkibki sooduspakkumine ja odavam hind. Selliselt võib hinnasõda viia hamstrina rattasse, kus hinna langetamine justkui ei too kellelegi kasu, kuid joostakse järjest edasi.

Kartell hinnasõja vastu

Nii tekib kiusatus konkurentidega kokku leppida hinna alampiiris või mahtude vähendamises. Siin seab aga stopp-märgi ette konkurentsiõigus.

Näiteks kurikuulsas BIDS kaasuses oli tegemist olukorraga, kus Iirimaa veiselihatootmise sektoris oli ülevõimsusest tingitud kriis. Kriisi lahendamiseks asutasid 10 peamist veiselihatöötlejat Beef Industry Development Society (BIDS), milles lepiti kokku töötlemisvõimsuse vähendamises 25% võrra, kusjuures turule jäävatel ettevõtjatel tuli maksta turult lahkuma pidanud ettevõtjatele hüvitist. Euroopa Kohus leidis, et selline tegevus on ilmselgelt vastuolus konkurentsireeglitega. Endiivia tootmisega seoses tehtud lahendis C‑671/15 leidis Euroopa Kohus, et tootjaorganisatsioonide kokkulepped võivad jääda kartellikeelu kohaldamisalast välja, kui need on rangelt vajalikud neile seadusega antud ülesannete täitmiseks (nt kokkulepped turustatavate koguste kohta, teatava teabe jagamine). Samas ei pidanud kohus vajalikuks ega lubatavaks minimaalsete müügihindade kollektiivset kehtestamist. Ka Saksamaa konkurentsiamet ei ole pidanud lubatavaks toorpiimatootjatele (karjakasvatajatele) kõrgema kasumiläve tagamiseks toorpiima ostuhinnale standardse lisatasu kehtestamist.

Eestis päädis Autoettevõtjate Liidu eetikakoodeksis 2006.a tehtud markeering, et taunitav on vedu alla sõidukilomeetri omahinna ja hoidutakse põhjendamatult odavatest teenustasudest, Konkurentsiameti järelevalvemenetluse. Seega poeetiliselt võiks küll öelda, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud, kuid hinnasõja varjus kartelli sõlmimine siiski lubatud pole.

Variante on

Samas on ettevõtjate käes mitmeid potentsiaalselt lubatavaid hoobasid, kus ka konkurentide vahel koostöö tegemine võib olenevalt asjaoludest olla lubatav ning aidata kaasa hinnasõja vältimisele.  Näiteks võivad olla lubatavad ühise müügi ja ühise ostmise kokkulepped, et suurendada ühist läbirääkimisjõudu ja vastaspoolele tõhusat survet avaldada. Teatud juhtudel võivad hea eesmärgi nimel sõlmitavad kokkulepped saada erandina loa ka kartellikeelust, kui kokkuleppe positiivsed turumõjud ületavad negatiivseid. Näiteks on varasemalt Konkurentsiamet pidanud lubatavaks õlletootjate kokkulepet alandada koordineeritult toodetava õlle kangust. Välistatud pole ka spetsiifilised sätted edasimüügilepingutes (nt parima kliendi klausel vmt). Teatav leevendus konkurentsireeglitest on kehtestatud ka põllumajandustootjate, nende ühenduste ja selliste ühenduste liitude kokkuleppele, tegevusele ja otsusele, mis käsitlevad põllumajandussaaduse tootmist, müüki või ühiste vahendite kasutamist. Sellised juhtumid tuleb aga alati konkurentsiõiguslikult eraldi läbi mõelda. Lisaks on ebaõiglaselt odavalt reeglina keelatud müüa ka turgu valitsevatel ettevõtjatel ning selle vastu on konkurentidel võimalik ennast ka tõhusalt kaitsta.

Kuna ei ole tõsi, et eesmärk pühitseb alati abinõu ning hinnasõja vastu kollektiivsete tegevuste tegemine võib langeda ka kartelli-reeglite ampluaasse, ei saa ettevõtjad uisa-päisa ise kollektiivselt hinnasõda lahendama asuda. Võimalusi siiski on, kui atra õigesti seada.

Artikkel avaldati Postimehe portaalis.