Rahvastikuregistri seadus võimaldab igal füüsilisel või juriidilisel isikul saada ligi teise isiku isikuandmetele, kui tal on selleks õigustatud huvi. Seaduse järgi esineb õigustatud huvi eelkõige juhtudel, kui andmeid on vaja kellegi elu, tervise ning õiguste ja vabaduste kaitseks, seoses lepingu täitmisega või teaduslikul eesmärgil.
Aga kuidas selle „õigustatud huvi“ nime kandva võluvõtme olemasolu kindlaks tehakse? Seda hindab taotluse saanud ametnik. Seadusest talle selleks liialt palju juhtnööre ei tule. Põhjendatult tekib seega küsimus, et mille põhjal ta siis otsustab, kas taotluses toodud huvi on piisavalt tõendatud ning milliste isikuandmete väljastamine on seda huvi arvestades proportsionaalne. Eelduslikult mitte kõhutunde pealt, kuid suurem selgus vähemalt seaduse tasandil puudub.
Näiteks Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse järgi saab õigustatud huvi alusel isikuandmeid töödelda üksnes siis, kui andmetöötleja on selleks eelnevalt viinud läbi põhjaliku õigustatud huvi hindamise. Selle käigus tuleb andmetöötluse vajadusele ja proportsionaalsusele kriitiliselt peale vaadata. Küsimused nagu „kas minu huvi isikuandmeid kasutada on ikka nii oluline, et kaalub üles teise isiku huvi oma eraelu kaitsele?“, „kas isikuandmeid saaks töödelda vähem või üldse mitte?“ ja „kuidas maandan võimalikud riskid, mis isikuandmete töötlemisega kaasnevad?“, on vaid mõned näited, mida andmetöötlejal tuleb endalt küsida. Rahvastikuregistrist andmeid küsides piisab täna vaid soovitavale andmekoosseisule, töötlemise eesmärgile, viisile ja kasutamise ajale viitamisest.
Teatavasti võib rahvastikuregistrist saada isikuandmeid ka avaliku ülesande täitmiseks. Kuid analoogselt tekib siin küsimus, kust jooksevad avaliku ülesande täitmise piirid. Kui avaliku ülesande täitmist ettenägev õigusakt ise ei täpsusta, milliseid isikuandmeid võib ülesande täitmiseks kasutada, siis mille järgi otsustab ametnik, kas ja millises mahus on avaliku ülesande täitmiseks isikuandmeid rahvastikuregistrist päriselt vaja. Avaliku ülesande täitmise kaardi lauale käimine ei vabasta ju kohustusest tagada isikuandmete kaitse. Vastutus lasub muidugi ka andmete küsijal.
Isikuandmete kaitse üldmääruse järgi peab isikuandmete töötlemise alus olema selge ja täpne ning selle kasutamine inimestele arusaadav. Ma pole paraku veendunud, et rahvastikuregistrist andmete väljastamise regulatsioon need tingimused tänasel kujul täidab, sest õhku jääb liialt palju küsimusi.
Samas ei tasu arvata, et piisava konkreetsuse puudumine isikuandmete töötlemise sätetes on ainult rahvastikuregistri seaduse probleem. Näiteid paragrahvidest, mis peaks sätestama aluse isikuandmete töötlemiseks, kuid oma sõnastuses siiski piisavad ei ole, leidub Eesti õiguses veel. Seetõttu ei tasu kinni jääda üksnes rahvastikuregistri problemaatikasse, vaid vaadata teemale peale laiemalt.
Arvamust saab lugeda ka Eesti Päevalehest.
