Justiitsministeerium kavatseb kiirendada taastuvenergia arendamisega seotud kohtuasju, lisades nende lahendamiseks uusi võimalusi. Nendega tutvumisel tekib aga küsimus, kas poleks tõhusam kasutada paremini neid lahendusi, mida seadus juba praegu võimaldab, mitte aga tekitada uusi menetlusi ja nendega kaasnevat bürokraatiat. Ka kehtiv õigus võimaldab taastuvenergia-asju kiiremini lahendada, tuleb vaid suurendada menetlusosaliste teadlikkust sellistest võimalustest ja kohtunike julgust neid rakendada.
Miks rohepööre õiguslikult venib?
Kui kellelgi oli veel vaja tõestust, et kliimamuutustest ei ole pääsu ja rohepööret on vaja rohkem kui kunagi varem, siis selle suve paradoksaalsed ilmaolud pakuvad seda küllaga. Õnneks on praegune valitsusliit rohepöörde tõsiselt ette võtnud. Lisaks põhimõttelistele sammudele nagu kliimaministeeriumi loomine ja kliimaseaduse väljatöötamine tegeletakse ka praktiliste küsimustega.
Nii viidi läbi audit, et selgitada välja, miks taastuvenergia kasutuselevõtt venib. Selgus, et üheks peamiseks takistuseks on bürokraatia, täpsemalt pikad ja keerulised haldusmenetlused riigi ja kohalike omavalitsuste asutustes, aga ka pikad kohtuvaidlused.
Iga taastuvenergia valdkonnaga kokku puutunu teab, et vaidlused arendusprojektide üle võivad olla väga ressursimahukad ja venida aastate, kui mitte aastakümnete pikkuseks. Näitena võib tuua ligi 10 aastat arenduses olnud Hiiu meretuulepargi arendusprojekti. Selle raames pidi valmima Eesti esimene meretuulepark, kuid projekti elluviimine takerdus vaidlusesse kohalike elanike ja keskkonnaorganisatsiooniga. 2018. aastal tühistas riigikohus Hiiu tuuleparki puudutava planeeringu, kuna keskkonnamõju ei olnud piisavalt uuritud. Uut planeeringut ei ole tehtud siiamaani.
Haldusmenetluste kiirendamist puudutab juunis valminud eelnõu, millega on plaanis asendada meretuuleparkide kolm luba ühe koondloaga – hoonestusloa, keskkonnaloa ja ehitusloa asemel on vaja hankida vaid hoonestusluba – ning lihtsustada keskkonnamõju hindamist. Kohtuvaidlusega seoses on aga justiitsministeerium nüüd koostanud väljatöötamiskavatsuse (VTK) halduskohtumenetluse seadustiku muudatuste kohta, mis võimaldaksid tõhusamalt lahendada keerulisi haldusasju, mille hulka kuuluvad ka vaidlused taastuvenergiaprojektide üle.
Et riik selle probleemiga tegeleb ning on analüüsinud erinevaid lahendusi, on väga tervitatav. VTKs pakutud meetmed on Eesti õiguskorra jaoks suhteliselt uuenduslikud, see on aga nii nende tugevus kui ka nõrkus. Praktilise poole pealt tundub, et pakutavad lahendused pigem tekitavad uusi vaidlusi ja bürokraatiat juurde kui vähendavad neid.
Kavandatud meetmed
1. Vaheotsus haldusotsuse puuduste kõrvaldamiseks
Esimene VTKs toodud lahendus on vaheotsuse tegemine haldusotsuse (nt ehitus- või keskkonnaloa või planeeringu kohta) puuduste kõrvaldamiseks. Nii võib praegu praktikas tekkida olukord, kus ka eduka kohtuvaidluse tulemusena ei saa isik oma õigusi kaitsta, kuna siis teeb haldusorgan sisuliselt sama otsuse ning selle eest kaitsmiseks tuleb pikk kohtmenetlus läbida uuesti.
VTK järgi saaks kohus anda haldusorganile võimaluse parandada vaidlustatud otsuse puudus kohtu määratud tähtaja jooksul. See võib toimuda näiteks isikute kaasamise ja ärakuulamisega, täiendava ekspertiisi võtmisega vms. Sisuliselt annab kohus sellega haldusorganile võimaluse „vigade parandamiseks“.
Vaheotsuse loomise kavatsus tekitab VTKs toodud meetmetest kõige enam küsitavusi. Vahest kõige suurem küsimus on selles, mille poolest erineks selline vaheotsus lõppotsusest – ka vaheotsust saab vaidlustada ja kohtumenetlus sellega just lühemaks ei lähe. VTKs on seda probleemi mööndud ja pakutud lahendusena, et kõrgem kohtuaste lahendab vaheotsusele esitatud kaebuse prioriteetsena. Siiski ei ole paraku konkretiseeritud, milles see prioriteetsus väljendub.
Samuti on keeruline määratleda parandatavate vigade ulatust. Teisisõnu ei pruugi kohus vaheotsuses alati saada hinnata, kas uue otsuse tegemine kõrvaldab edasise vaidluse või mitte. Seega on reaalne oht, et vaidlus jätkub ka pärast vigade parandamist.
Kaebaja vaatenurgast on küsitav, miks peab kohus asuma sisuliselt aitama haldusorganit ehk andma talle täiendava võimaluse oma vigade parandamiseks. Selline võimalus on haldusorganil olemas ka praegu, vaide lahendamisel, kuid ilmselt ei ole saladus, et vaidemenetluses edu saavutamine tõenäosus on praktikas väga madal, sest haldusorganid ei ole just varmad oma vigu ise tunnistama. Tekib küsimus, miks peaks isik sellises olukorras pöörduma kohtusse, mis on mitte ainult aeganõudev, vaid ka kulukas. VTKs on õigesti toodud, et kui haldusorgan parandab kohtu manitsusel vead oma otsuses, ei tohiks sellega seotud kulud jääda isiku kanda.
Olukord on küsitav ka võimude lahususe seisukohalt – õigusriigis on halduskohtu ülesanne kaitsta isikut võimu eest, mitte hõlbustada võimu tegevust. Mida detailsemalt kirjeldab kohus seda, mida peab haldusorgan oma otsuses parandama, seda rohkem sekkub kohus täitevvõimu tegevusse. Kui aga kohtu suunised on liiga abstraktsed, ei pruugi need aidata vaidlust lahendada.
Lõpuks näeb VTK selle meetme ette „oluliste ja kiireloomuliste vaidluste puhul“. Kuidas aga seda nõuet sisustada, kas kohtud julgevad seda teha, kas selline kohtu otsustus on vaidlustatav või mitte – nendele küsimustele VTK paraku vastust ei anna. Seega on siin taas sisse programmeeritud ebaselgus ja vaidlused.
2. Kompromissi soodustamine
Teine kavandatud lahendus on kompromissiläbirääkimiste tõhustamine kohtus. Selle puhul tekib VTK-d lugedes küsimus, miks ei ole seda võimalik teha juba praegu, ilma regulatsiooni muutmata. Nii on VTK-s pakutud, et kohus koostaks poolte jaoks ise kompromissi tingimuste projekti või annaks läbirääkimisteks konkreetse tähtaja – kõike seda saab aga teha ka kehtivate seaduste alusel.
3. Esialgse õiguskaitse vaidlustamine riigikohtus
Kolmanda võimalusena pakutakse VTKs esialgse õiguskaitse küsimustes edasikaebamist ka riigikohtule. Praegu see tavaliselt võimalik ei ole, kuid VTK koostajate arvates võimaldaks see anda vaidlusele esialgne hinnang kõrgemas kohtus juba varasemas etapis. Paraku paistab ka sellel meetmel olevat rohkem varjukülgi kui eeliseid.
Esiteks ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine kõigis taastuvenergia vaidlustes aktuaalne ega võimalikki. Teiseks tehakse otsustus esialgse õiguskaitse üle kiirkorras ning sellel etapil ei pea kõik asjaolud olema uuritud ega tõendatud. Ühtlasi ei pruugi veel üldse olla selge, milles on vaidluse õiguslik tuum. Seega oleks riigikohus selles staadiumis veel pooleldi pimeduses ning saaks anda vaid esialgse hinnangu, mis hiljem – kui sama asi jõuab riigikohtuni välja juba põhivaidluse raames – võib muutuda. Taas on oht, et vaidlus läheb pigem keerukamaks ja pikemaks kui efektiivsemaks.
4. Riigikohtult n-ö eelotsuse küsimine
Viimaks on VTKs pakutud võimalust, et esimese ja teiste astme kohus küsib asjas riigikohtult arvamust õiguslikes küsimustes. Selline võimalus on tuttav Euroopa Kohtu praktikast, kus liikmesriik võib küsida eelotsust – see võimaldab ühtlustada kohtupraktikat ja muuta see ettenähtavaks. Ent ka siin tekib sama probleem, mis eelmise meetme puhul: riigikohus annaks oma õigusliku arvamuse abstraktselt, ilma konkreetse asja asjaolusid uurimata. Kui hiljem tutvub riigikohus kõigi asjas kogutud tõenditega, võivad tema seisukohad olla hoopis teistsugused. Pealegi oleks VTK järgi riigikohtu arvamus nõuandev, mitte siduv.
Lisaks ei ole VTKs kuigi täpselt selgitatud, millal riigikohtult arvamust küsida saaks. Pakutud määratlus – „põhimõttelises küsimuses, mis esineb kohtupraktikas esmakordselt, on õiguslikult keeruline või puudutab arvukalt samasisulisi vaidlusi“ – kubiseb määratlemata mõistetest ja hakkaks ilmselt tekitama rohkem segadust kui selgust.
Seega lisavad VTKs pakutud lahendused läbivalt uusi kohtulahendeid ja menetlusetappe. On kaheldav, kas see ka päriselt kohtumenetlust kiirendab – pigem tekib vaidluse osalistel rohkem võimalusi eri instantsidesse edasi kaevata ja protsessi venitada. Seda eriti siis, kui vastasseis kaebaja ja haldusorgani vahel on põhimõtteline või kaebaja sooviks ongi otsustusprotsessi venitada. Praktikas on selline olukord suurte projektidega seotud vaidluste korral kahjuks väga levinud.
Mitu pakutavat meedet, näiteks riigikohtult n-ö eelotsuse küsimine ja vaheotsus haldusotsuse puuduste kõrvaldamise kohta, ei ole Eesti õiguskorras veel üldse tuttavad. Nende juurutamine nõuab aega ja vaeva ning vähemalt alguses tekitaks tõenäoliselt jällegi arusaamatusi ja vaidlusi.
Kas saab ka seadusi muutmata?
Eelneva pinnalt tekib küsimus, kas taastuvenergiaga seotud kohtuvaidlusi saab tõhusamalt lahendada lihtsamalt – ilma et seadusi peaks nii ulatuslikult muutma. Soomes on näiteks taastuvenergia arendamisel menetlusi kiirendatud sellega, et tõhustati seaduste täitmist ning suurendati koostööd ja selgust. Toimus paradigmaatiline muutus, kuid selle tarvis ei olnud vaja muuta ühtegi seadust.
Vastavaid võimalusi (nn mitteregulatiivseid lahendusi) on käsitletud ka VTKs ning pakutud on järgmisi meetmeid:
• Kohtute rahastuse suurendamine. Seda saab vaid toetada – rohepööre ei ole odav. Siiski tuleb kaaluda, kas ja kuidas saab rahastamisel eelistada just taastuvenergiaga seotud vaidlusi.
• Kohtunike spetsialiseerumine läbi tööjaotusplaanide.
• Töökoormusmetoodika ülevaatamine – kohtunike koormust hinnatakse nn töökoormuspunktide abil ning on võimalik ette näha, et taastuvenergia asjad annaksid rohkem koormuspunkte.
VTKs toodule võib veel lisada järgmisi ettepanekuid:
• Selleks, et lahendada probleemi, kus haldusorgan teeb vaidluse tulemusena sisuliselt sama otsuse uuesti, on võimalik rohkem rakendada reeglit, mille järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistada pelgalt menetlus- ja vorminõuete rikkumise tõttu, kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse § 58). Lisaks on juba rohkem kui 20 aastat olemas riigikohtu praktika, mille järgi võib haldusakti jätta tühistamata, kui pärast tuleks samasisuline akt uuesti välja anda.
• Kompromissi osas on vaja, et kohtunikud oleksid kompromissiläbirääkimistes aktiivsemad – pakuksid konkreetseid kompromissitingimusi, seaksid tähtaegu jne.
• Soodustada tuleb ka üldisemalt kohtuniku aktiivsemat ja julgemat rolli menetluste juhtimisel. Praktika näitab, et sõltuvalt kohtuniku hoiakust võib sama vaidlust nii lahendada kontsentreeritult ja suhteliselt kiiresti kui ka jätta sisuliselt määramata ajaks venima.
Usun, et kui rakendada neid meetmeid koos ja panustada rohkem kohtunike vastavasse koolitamisse, muutub kohtumenetlus efektiivsemaks. See on kindlasti parem lahendus kui keerukate lisamenetluste lisamine seadusse ehk sisuliselt bürokraatia taastootmine kohtuvõimu sees.
Tõsi, senisest palju aktiivsemalt tuleb panustada nii kohtunike kui ka menetluse poolte koolitamisse ja teadlikkuse tõstmisesse. Ent sellest ei ole rohepöörde puhul pääsu niikuinii, ja seda mitte vaid õigusliku poole pealt. Kogu aeg samade asjade tegemine, kuid teistsuguste tulemuste ootamine on Alberti Einsteini järgi rumaluse definitsioon.
