Keegi ei ole kohustatud tegema võimatut?

27
05 / 19

Indrek Kangur, advokaat

Euroopa Kohus sõnastas oma hiljutises lahendis juhise selle kohta, millal on riigiabi tagasinõudmine täiesti võimatu, st millal saavad komisjon ja liikmesriikide asutused riigiabi tagasinõudest loobuda.

Ebaseaduslik riigiabi tuleb abi andjal tagasi nõuda ja ainuke vastuväide tagasinõude vältimiseks on abi tagasinõudmise täielik võimatus. See on kooskõlas eeskirjaga, et abi tagastamist ei nõuta üksnes juhul, kui see on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttega. Ühe sellise üldpõhimõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud tegema võimatut.

Euroopa Kohus selgitas oma 6. novembri 2018. aasta liidetud kohtuasjades C‑622/16 P–C‑624/16 tehtud otsuses, millal on tagasinõudmine võimatu. Kaasuses oli tegu olukorraga, kus osa kinnisvara maksusoodustusele kvalifitseerunud ettevõtjate puhul leiti, et maksusoodustust on kohaldatud õigustamatult ja seepärast on riigiabi ebaseaduslik. Maksusoodustuse saamine oli sõltunud hoone kasutamise otstarbest ja osa ettevõtjate puhul otsustati tagantjärele, et liikmesriik ei olnud hoone kasutamise otstarvet õigesti määranud ning seetõttu on maksusoodustus ebaseaduslik riigiabi. Liikmesriik asus selles kaasuses seisukohale, et riigiabi ei ole võimalik tagasi nõuda, sest puuduvad selleks vajalikud dokumendid. Täpsemalt puudusid tagasinõudeks vajalikud andmed maa- ja maksuameti andmebaasidest hoone kasutusotstarvete kohta, mistõttu ei olnud tagantjärele võimalik tuvastada riigiabi suurust.

Euroopa Kohus ei pidanud sellel juhul riigiabi tagasinõuet siiski võimatuks. Kohus selgitas, et kui liikmesriik ainult teavitab tagasinõude õiguslikest, poliitilistest või praktilistest sisemistest raskustest, mis on tingitud riigi ametivõimude tegevusest või tegevusetusest, ilma et ta tegelikult võtaks meetmeid asjaomastelt ettevõtjatelt abi tagasinõudmiseks, ega paku välja alternatiivseid viise, mis võimaldaksid raskused ületada, ei ole tegu riigiabi tagasinõude täieliku võimatusega.

Seega võib järeldada, et kui tagantjärele tuvastatakse ebaseaduslik riigiabi ja abi andja ei suuda dokumentide või mistahes muu info puudumise tõttu abi suurust määrata, ei ole tegu olukorraga, kus riigiabi tagasinõudmine on võimatu.

Lähtudes kohtu suunistest saab riigiabi tagasinõudmise võimatusest rääkida ainult juhul, kui abi andja üritab abi ka tegelikult tagasi nõuda, kuid tal ei õnnestu see, või ta näitab, et on ammendavalt kaalunud kõikvõimalikke alternatiive nõude püstitamiseks, millest ükski ei vii kasvõi osalise eduka tagasinõudeni.

Euroopa Kohus ei jätnud selles ülesandes liikmesriike ja abi andjad siiski üksi, vaid märkis selgelt, et komisjoni menetluse korral lasub just komisjonil tagasinõude võimatuse tingimuste tuvastamise tõendamise koormis. Liikmesriigid peavad seega olema komisjoni menetluse korral valmis koostööks komisjoniga olukorras, kus riigisiseselt tundub riigiabi tagasinõudmine võimatu. Praktikas tähendab see, et kui ilmnevad viited riigiabi tagasinõude potentsiaalsele võimatusele, peab komisjon korraldama omal algatusel ikkagi põhjaliku uurimise.

Eesti kontekstis on aga isegi olulisem, et ilmselt tuleks Euroopa Kohtu antud juhiseid kohaldada ka liikmesriikide asutustel, kui nad hindavad riigiabi tagasinõudmise võimalikkust. Euroopa Kohtu lahendi kohaselt saaks ka liikmesriigi ametiasutus sellises olukorras (st ilma Euroopa Komisjoni menetluseta) riigiabi tagasinõudest loobuda üksnes juhul, kui riigiabi tagasinõudmine on täiesti võimatu. Selleks peaks liikmesriigi asutus kahtluse korral, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine võib olla võimatu, proovima reaalselt riigiabi tagasi nõuda või näitama põhjaliku analüüsi teel, et ta on ammendavalt kaalunud kõikvõimalikke alternatiive nõude püstitamiseks, millest ükski ei ole toonud kaasa kasvõi osalist edukat tagasinõuet.

Kokkuvõttes on tagasinõude võimatuse määratlus muutunud aja jooksul üha rangemaks ja ka Euroopa Kohus on oma hiljutises viidatud otsuses astunud selle poole sammu. Ühest küljest on tervitatav, et vankumatult seistakse ausa konkurentsi eest ja ei võimaldata kergekäeliselt tagasinõudest loobuda. Teisest küljest jäävad siiski lahtiseks küsimused sellest, kus täpselt paikneb see objektiivne tõendamise lagi, mis on vajalik tagasinõude vältimiseks, ning kas komisjonil ja liikmesriigi ametiasutustel tuleb jahtida kohtutes perspektiivituid nõudeid ning koostada lõputuid analüüse nõuete esitamise võimatuse kohta.

Nagu sellistes asjades ikka, annab aeg arutust. Seni tuleks nii komisjoni menetluses kui ka liikmesriikide asutuste poolt riigiabi tagasinõudmisel lähtuda põhimõttest, et paber maksab ja kaks analüüsi on alati parem kui üks.

Käesolevas artiklis käsitletud küsimusi arutatakse ka TGS Baltic riigiabi töötoas 5. juunil:

Riigiabi uus