Poks haridusareenil. Kellele võib riik abi anda?

27
05 / 19

Triinu Järviste, vandeadvokaat

Euroopa Komisjon on võtnud tähelepanu alla haridusasutustele antavad toetused. Komisjon on esimest korda riigiabiõiguse praktikas sõnastanud selge reegli selle kohta, millal tuleks haridusasutust käsitleda riigiabi mõttes ettevõtjana, kellele antavad riigi toetused võivad kujutada endast ebaseaduslikku riigiabi.

Eesti haridussüsteem on mitmekesine. Sellesse kuuluvad avalik- ja eraõiguslikud asutused, nagu lasteaiad ning üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolid, kes võivad saada avalikest allikatest mitmekesiseid sihtotstarbelisi ja tegevustoetusi. Näiteks suur osa valdade ja linnade väljaminekutest on seotud just haridusteenuste (lasteaiad, koolid) pakkumisega, kuid avalikke toetusi on haridussektoris muidki. Nii liiguvad selles valdkonnas suured summad, konkurents on suur ja ka panused suured.

Kehtib reegel, et riigiabi andmine on üldjuhul keelatud. Seetõttu tuleb igast riigiabi andmisest enne teavitada Euroopa Komisjoni, kes saab anda riigiabi lubatavusele hinnangu. Riigiabi reegleid kohaldatakse aga ainult siis, kui abisaaja on ettevõtja, kusjuures Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse ettevõtjaks kõik majandustegevusega tegelevad üksused.

Selgitades majandusliku ja mittemajandusliku tegevuse erinevust, on Euroopa Kohus olnud järjekindlalt seisukohal, et mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade ja teenuste pakkumises turul, on majandustegevus. Ühest küljest võib üksus, kes ei teeni kasumit, kujutada endast ettevõtjat. Teisest küljest ei ole mitte iga ettevõte, kes saab oma teenuste või kaupade eest tasu, ettevõtja riigiabiõiguse mõistes.

Euroopa Komisjon on oma riigiabi mõiste teatises just haridusasutuste kohta selgitanud, et riikliku haridussüsteemi raames korraldatava ja riigi järelevalve all oleva riikliku haridusteenuse võib lugeda mittemajanduslikuks tegevuseks, kuna selle puhul täidab riik oma elanike suhtes sotsiaalseid, kultuurilisi ja haridusülesandeid.

Nii võib tekkida soov lähtuda kergekäeliselt reeglist, et hariduse toetamine ei saa kujutada endast riigiabi. See võib aga haridusasutuste konkurentsis tekitada ebaõiglase olukorra, kus osa teenusepakkujaid saab tänu suuremale avalikule toetusele konkurentsieelise.

Seetõttu on oluline, et komisjon on viidatud teatises ühtlasi märkinud, et haridusteenuste riiklikku pakkumist tuleb eristada teenustest, mida rahastavad peamiselt lapsevanemad või õpilased või mida rahastatakse äritulude baasil.

Osas liikmesriikides tohivad ka avaliku sektori asutused pakkuda haridusteenuseid, mida tuleks nende olemuse, rahastamisstruktuuri ja konkureerivate eraõiguslike organisatsioonide olemasolu tõttu lugeda majandustegevuseks. Seni ei ole aga olnud selge, mida tähendab „rahastavad peamiselt lapsevanemad või õpilased või rahastatakse seda äritulude baasil“ ja millised on sellest tulenevalt haridusasutused, kellele antav abi ei saa endast kujutada riigiabi.

Esimest korda riigiabi praktikas on nüüd Euroopa Komisjon asjas SA.43700 selgelt välja öelnud, kui suurt tasu saab mittemajanduslik haridusasutus küsida ilma, et ta muutuks ettevõtjaks ja oleks allutatud riigiabi reeglitele. Komisjon on seadnud selles küsimuses täpse piirmäära. Nimelt kujutab haridusasutus, kelle tegelikest kuludest kaetakse üle 50% kasutajate tasudega või muudest kaubanduslikest vahenditest, endast ettevõtjat, kes allub riigiabi reeglitele ja kellele toetuse andmine peab läbima riigiabi kontrolli.

Viidatud kaasus puudutas olukorda, kus komisjon tuvastas pärast konkurendilt saadud kaebust, et Kataloonia omavalitsus oli andnud muusikakoolile tegevuskulude katteks 6 miljonit eurot abi. Selles kaasuses ei ületanud ühelgi aastal õpilaste tasud 50% kooli iga-aastastest kogukuludest. Huvitavaks tegi olukorra asjaolu, et analüüsi järgi ei rahastanud samal ajal ka riik kooli kulusid rohkem kui 50% ulatuses. Komisjon ei analüüsinud siiski võimalikke kolmandaid kulude katmise allikaid, vaid leidis, et välistada ei saa kooli tegutsemist ettevõtjana.

Järelikult, kui pole tuvastatud, et üle 50% tegelikest kuludest kaetakse avalikest vahenditest, ei saa samuti välistada, et haridusasutus kujutab endast ettevõtjat ja allub riigiabi reeglitele.

Nii võivad ka Eesti haridusasutustele antud toetused kujutada endast ebaseaduslikku riigiabi juhul, kui haridusasutuse kulud ei ole rohkem kui 50% ulatuses kaetud avalike vahenditega. Eesti hariduse tendents, et viimasel ajal on eraomanduses haridusasutuste arv suurenenud, toob selle Euroopa Kohtu otsuses toodud juhise eriti teravalt päevakorda. Eestis konkureerivad nii era- kui ka avalik-õiguslikud asutused ning keegi ei taha jääda rahastuse tõttu halvemasse konkurentsipositsiooni.

Seepärast peaks Eesti avalik sektor tagama, et iga haridussektori asutusele antav toetus vastaks riigiabi reeglitele ja tagatud oleks n-ö võitlus võrdsetel tingimustel. Selleks tuleb analüüsida, kas võib olla tegu riigiabiga ja kas on täidetud mõne erandi tingimused, mis erandkorras vabastaksid kohustusest teatada Euroopa Komisjonile riigiabi andmisest.

Erasektor peaks aga endale teadvustama, et olukorras, kus konkureerivale haridusasutusele on antud ebaseaduslikku riigiabi, on võimalik see vaidlustada kas Euroopa Komisjonis või riigisisestes kohtutes. Kui tuvastatakse ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi andmine, tuleb riigiabi selle saajal enamasti koos intressidega täies ulatuses tagasi maksta.